KAS MAAKERA ON ÜMMARGUNE?
Õppematerjal animatsioonist gümnaasiumidele
Koostaja: Ulla Juske
Kontakt: Mikk Rand mikk@filmi.ee
Koostatud Eesti Filmi Instituudi toetusel 2021. aastal
I EELHÄÄLESTUS
Eesti animatsiooni elava klassiku Priit Pärna esimene autorifilm “Kas maakera on ümmargune?” esilinastus 1977. aastal. See joonisfilm jutustab lühikese satiirilise loo, mis ometi püstitab suuri küsimusi elu, maailma ja inimese enesteostuse kohta.
1.1 Animatsiooni eripära ja väljendusvahendid.
Esimese tunni eesmärk on mõtiskleda animatsiooni kui kunstiliigi üle ning teemasse sisse elada. Ettevalmistuseks loevad õpilased kodus ühe artikli filmiloojalt ja animatsiooni uurijalt Ülo Pikkovilt. Kõik kolm valikus olevat teksti avavad oma nurga alt animafilmide väljendusvahendeid ja eripära. Klassis arutatakse vastuseid alltoodud küsimustele.
Küsimused Ülo Pikkovi artikli „AJAST ANIMATSIOONFILMIS“ kohta. Lugeda lk.125-127, kuni „Aeg kui illusioon“.
- Mis on animatsioon (pakkuda oma sõnadega definitsioon)? Küsimuse vastust ei leia otseselt artiklist, kuid selle põhjal, vastandades animatsiooni mängu- ja dokumentaalfilmile tuleb pakkuda välja oma definitsioon.
- Kuidas tekib animatsioonis liikumine?
- Kuidas erineb kaadrisisene aeg animatsioonis ajast mängu- ja dokumentaalfilmi kaadrites?
- Kirjelda taumatroobi töötamispõhimõtet ja selle seost animafilmiga.
Küsimused Ülo Pikkovi artikli „LOO JUTUSTAMISEST ANIMATSIOONFILMIS“ kohta. Lugeda terve artikkel.
- Mis on iga filmi alus?
- Mis on kaasaegse filmi kolm jutustamistüüpi Juri Lotmani kohaselt?
- Mis on sisemine ja väline motivatsioon? Too näiteid elust.
- Kuidas väljenduvad sisemine ja väline motivatsioon mängu- ja dokumentaalfilmis? Kuidas animatsioon neist erineb?
- Mis juhtub animatsiooniga, kui selle tegelastel puudub sisemine motivatsioon?
- Milline on animafilm spontaansuse seisukohalt ja miks?
- Miks on oluline, et tegelane oleks spontaanne?
- Kuidas erineb animafilmi tegelaste valimise protsess mängufilmi omast?
- Mis on režissööri esmane ülesanne animatsioonfilmis?
Küsimused Ülo Pikkovi artikli „RUUMIST ANIMATSIOONFILMIS“ kohta. Lugeda lk. 117-118.
- Milles seisneb mängu- ja animafilmi keskkonna ja tegelaste erinevus?
- Mis on animafilmi ruum ja miks see eriline on?
- Mida mõtles semiootik Juri Lotman kui ütles, et „Iga kujutis ekraanil osutub märgiks“?
- Milles seisneb Platoni koopamüüdi idee ja kuidas see animatsioonfilmi iseloomustab?
Lisaülesanne
Ühe võimalusena võib siin ka õpilastega meisterdada optilise mänguasja, taumatroobi. Ülesande eesmärk on õpilastele demonstreerida, kuidas tekib animatsioonis liikumise illusioon. Videoõpetus.
2.1 Näiteid loo jutustamisest Eesti animatsioonides
„Kutsu-Juku seiklusi“ Elmar Jaanimägi (1931)
Vahetekstid. Tummfilmile omaselt on siin lugu edasi antud selgitavate tekstidena, mida esitatakse kaadrite vahel.
Filmi lühikirjeldus: “Kutsu-Juku seiklusi” on esimene Eestis valminud joonisfilm (algses keelepruugis “trikkfilm”), mis esilinastus 1931. aastal Tallinna kinos Modern. Walt Disney legendaarsest Miki Hiirest šnitti saanud suurekõrvalise koerakese seiklused kannavad vaataja läbi tule ja vee. Andmed lubavad oletada, et koera teekonnale pidi tulema ka järjefilm. Poliitilised hoovused nõudsid aga teisiti ning Kutsu Juku vajus ajaloo hämarusse. Alles 1986. aastal tuli ENSV Riikliku Ajaloo Keskarhiivi Eesti Karskusliidu fondist nähtavale osaliselt säilinud “Kutsu-Juku” lint. Tänaseks säilinud neli ja pool minutit moodustavad teadaolevatel andmetel vaid pool filmi kogupikkusest. “Kutsu-Juku” filmikunstniku rollis seisis karikaturist Elmar Jaanimägi, operaator-lavastaja oli tollase presidendi, Konstantin Pätsi vennapoeg Voldemar Päts. Produtsendi osa täitis Aleksander Teppor, kelle Suur-Karja tänaval asunud ateljees film ka valmis. Lisalugemist: 90. sünnipäeva tähistav “Kutsu Juku seiklusi”.
„Nael“ Heino Pars (1972)
Antropomorfism. Heino Parsi nukufilmis on ellu äratatud elutud objektid, kellele on antud inimesele omased iseloomujooned.
Filmi lühikirjeldus: Heino Parsi satiiriline, eksperimentaalses vormis ühiskonda käsitlev nukufilm naeltest koosneb mõtteliselt neljast novelletist: „Armastus“, „Pugeja“, „Huligaan“ ja „Tsirkus“. Tabavalt ja humoorikalt näidatakse inimesteks kehastunud naelte omavahelisi suhteid, olgu selleks siis kavaleri ja tema daami armuafäär, pugejaliku tallalakkuja ponnistused, nokastanud huligaani tülinorimine ning edeva loomataltsutaja suhted tsirkuselõviga. Lisalugemist: Jaan Ruus “Nukkude parade-allez“.
„Park“ Elbert Tuganov (1966)
Heli. Elbert Tuganovi lamenukufilmis antakse lugu sõnade asemel edasi läbi taustahelide.
Filmi lühikirjeldus: „Allegooriline satiir eluvõõrast võimust. Uuslinna (üllatavalt modernistlikud “City Plazad”) infrastruktuuri korrastamatuse peal mängitakse maha rahva ja võimu vastandus. Uhke projektina avatakse käänudega asfalttee, kuid rahvas ei hooli käändudest ja läheb alati kõige loomulikumat teed pidi – otse. Rahvas ei pea lugu uhketest tuleviku projektidest, kuna nende eluvõõrus on läbinähtav. Rumalaid keelde ei pea kuulda võtma. Vene ajal sai filmis tegutsevast projekteerimise organisatsioonist vaataja silmis utoopilise kommunismi ehitamise sümbol ja jalutajatest vaataja alter ego. Tollal oli see lugu teisitimõtlejatest. Veel enne seda, kui see sõna poliitilisel areenil kasutusse võeti. Aga film on igal ajal vaadatav humoorika loona rumalatest bürokraatlikest normidest.“ Jaan Ruus, Eesti Ekspress. Lisa lugemist.
„Eine murul”, episood 3. Berta, Priit Pärn (1987)
Ajakasutus. Animatsioonfilmis on võimalik esitada aja kulgemist väga erinevalt, üks selline näide on Priit Pärna animafilmist „Eine murul“ pärinev episood, mis sisaldab kahte erinevat, kuid paralleelselt kulgevat aega.
Episoodi lühikirjeldus ja ajakasutus: „Nimetatud episoodis näeme last tirimas laudlina ning ajal, mil laudlina liigub, vahelduvad akna taga aastaajad — näeme nelja aasta möödumist. Stseeni lõpul langeb laudlina koos nõudega põrandale ning laua taga istuv naine teatab: „Aah, kuidas aeg lendab!” Laudlina tirinud laps on muutunud neli aastat vanemaks. Kirjeldatud episoodis on ühendatud kaks paralleelset aega, mille tulemusena tekib ainult animatsioonfilmile omane paralleel aegade paljusus.“ Ülo Pikkov, (2010). Ajast animatsioonfilmis. Teater. Muusika. Kino., 11, 125−128.
Vaata filmi (alates 12:53 min)