Transmeedia märksõna viitab lugude ja laiemalt sõnumite vahendamisele erinevates meediumites (sõnalistes, pildilistes, helilistes jne). Ühelt poolt on inimene oma teadmised maailma kohta alati saanud erinevaid ja üksteist täiendavaid märgisüsteeme kasutades. Teisalt on aga ka tekstidel endil soodumus pihustuda uuteks tekstideks erinevates kultuurikeeltes (ekraniseeringuteks, paroodiateks, turunduslikeks lühivormideks jne). Transmeedia semiootika tegeleb nende protsesside ja praktikate tähendusloomelise potentsiaali mõtestamisega.

Igapäevane elu on muutumas üha digitaalsemaks. Inimesed suhtlevad sotsiaalmeedia vahendusel, loevad elektroonilisi raamatuid ning vaatavad filme ja videoid internetis. Informatsiooni digitaliseerimine muudab ka meie lugemiskogemust. Oleme teel logotsentristlikkust maailmast multimodaalsesse, kus autorikesksus on asendumas mängulise loominguvabadusega. Üks hariduse tähtsamaid sihte on tagada õpilaste digitaalne kirjaoskus ning aidata neil muutuvat inforuumi paremini mõista.

Semiootika vaatepunktist võib kultuuri näha kui tekstide kogumit. Sealjuures ei mõisteta tekstina vaid sellist informatsiooni, mis on edastatud sõnade vahendusel. Tekst võib olla loodud visuaalses keeles, muusika keeles või edastada oma sõnumit näiteks liigutuste kaudu nagu võime näha tantsuetenduses. Semiootika aitab aru saada, mil moel tekstid tähendusi vahendavad ning kuidas inimesed neid tähendusi mõistavad. Selliselt pakub semiootika terviklikku lähenemist õpetamaks kultuuri toimimise seaduspärasid.

Meie haridusprojektid lähtuvad ideest, et sotsiaalset sidusust ei taga vaid riigikeele oskamine. Integratsiooni seisukohast on vahest olulisemgi ühiskonna tüvitekstide tundmaõppimine, mille vahendusel on võimalik avastada kultuuriruumi selle täies keerukuses. Just sellelt pinnalt saab võimalikuks üksteisega dialoogi astumine ning seeläbi ka uute kultuuriseoste avastamine.