Õigeusk on üks kolmest kristluse peavoolust. Teised kaks kristluse peavoolu on katoliiklus ja protestantism. Õigeusust teatakse enim seda, et neil on olulisel kohal ikoonid, need on nagu värvidega evangeeliumid, millesse suhtutakse kui pühadusse. Sarnaselt teiste peavooludega on ka õigeusus ristil eriline koht. Ristil suri Jeesus ja see on surma tööriist, mis on muututnud pääsemise tööriistaks. 

Eesti mõistes oli pimedaim aeg õigeusu jaoks NSVL aeg, mil toimus suur usklike tagakius. Nõukogude aega nimetatakse usutaganemise ajastuks, mil õigeusu kirikut ja kristlikku usku hakati välja suretama. Tagakius aga ei muutnud munkade heatujulist käitumist. Eksisteeris ja siiani eksisteerib sügavalt ekslik ettekujutus munklusest, mis on ilma jäetud kõikidest rõõmudest. Vastupidi: “munkadel on rõõm…  vaikne, puhas, just voorusliku hinge rõõm”. 

Õigeusk on õigeusklike jaoks Jumalast ilmutatud religioon, mille kaudu saab luua ja hoida Jumalaga sidet. Suhtlemine käib Jumala, Jeesuse ja pühakutega (pühak on taevane sõber, kes aitab ja kuulab inimeste palvet) läbi palve ning sakramentide. Põhilised sakramendid on ristimine, salvimine, euharistia (ehk armulaud), patukahetsemine, haige õlitamine, abielu ja pühitsemine. 

Palve on inimese ja Jumala ühine looming, sealjuures inimesest sõltub, kas ta teeb pingutusi ja näeb vaeva ning Jumala ülesanne on jagada vilju (heldimust, armastust, vaimset rõõmu). Palvele peaks eelnema sisemine vaikus, sest vaikus on meele puhkus ja mõtete rahu. On oluline, et palves olles seistakse kiusumõtetele vastu. Pisarad palve ajal on märk Jumala kohalolust. 

Õigeusus on tähtis osa jumalanägemusel ja inimese muutumisel. Jumalanägemus on isiklik ja salajane. Inimene peaks usus muutuma Jumala lapseks, mida teiste sõnadega võib mõista ka, et inimene saavutab kõrgeima osaduse Jumalaga ja ta päästetakse. 

Päästmise all võib mõelda inimajaloo lõpu ja antikristuse tulekut, mil toimub üleüldine hingede ülestõus, kui ka seda, et inimese hing pääseb paradiisi. Õigeusklikud usuvad, et surm on uue elu algus ning hinged kas ühinevad Jumalaga või lähevad oma pattude pärast põrgusse.

Õigeusuliste seas on teada ka staaretsitest, kes on vanake või usuvägilane, kel on vaimulik tarkus ja vägi aidata teisi. Mõningatel staaretsitel areneb tänu pikale tööle ka läbinägemise and.